Botaanikaaed Portugali moodi

Lissabonis leidub ilusaid kohti kuhjaga ja täna viisid meie väikesed jalakesed meid Portugali esimesse botaanikaaeda - Jardim Botânico da Ajuda'sse - Bossa Nova Jazz muusikat kuulama. Kontrabass ja kaks kitarri, bossa nova ja jazzi meloodiad, värviliste pesulõksudega tuule eest noodijalale kinnitatud noodilehed, kontserdi ajal vabalt ringijalutavad paabulinnud, lõpmatult nutvad ja jutukad lapsed, lennukimüra, soe suveõhk, palmid....kokkuvõttes üsna mõnus kontsert oli...

Väike video aiandushuvilistele:

Nagu muinasjutus...

Botaanikaaias oli nii romantiline, et vahepeal sai ära mehele mindud...

Iga eksponeeritav taimeke oli ümbritsetud kivist ruudukujulise kastiga ja iga taim oli varustatud juhtmega - kastmiseks.

Aloe Vera

Leidsin aroomiaiast ka oma lemmiktaime, mille nime ma veel ei tea, aga see lõhnab nagu vanaema õunakook kaneeliga.

Trennimaa Portugal

Lissabonis treeningklubiga liituda küll mõtet ei ole. Trenni saab teha koguaeg kui ringi liigud, teed lähevad ikka üles ja alla, üles ja alla...Tartus olev Jakobi mägi on kui poisike nende kõigi kõrval. 

Lisaks on meil Tejo jõe ääres ka nn vabaõhu jõusaal, kus peale jooksmist on hea trenni teha. Vahel küll tuleb musklis spordipoiste ja vanade veteranidega drenazööride pärast rinda pista, aga sellest pole hullu. Mõeldud on nad ju kõigile...

Kõvema tuulega on jõel kümneid purjekaid, nii et jõuasaalis igav ei hakka.

Eestpoolt teise viguri kasutamisest ma pole veel aru saanud, kirjas on, et tegemist on mingisuguse Hiina leiutisega...

 

Laupäeval on murukastmispäev, siis saab drenazööril olles vihmutist mõnusat värskendust.

Trennitegemise ajal saab nautida sellist vaadet. Pimedas on sild tuledes, siis on veel ägedam. Igatahes teeb igati silmad ette Artic Sport Club'ile

Pühapäevane puhkusereis

Mira de Aire müstilised koopad, veinidegusteerimine 80 m sügavusel ja kanuumatk Püreene poolsaare pikimal jõel...kui sellise üritusega kiri postkasti potsatas polnud kahtlustki, et sinna tuleb minna...

Sisenemine koopasse aina sügavamale ja sügavamale...

Loomulik sädelus

Koobas on valgustatud üle 3000 valgustiga

Mira de Aire koopaid nimetatakse üheks seitsmest Portugali loodusimest

Spagetituba

Vihmavee kujundatud

Veinidegusteerimine - punased veinid

Maa-alune purskkaev

Ja siis oli aeg 7 km pikkuseks veematkaks Tejo jõel, mille läbisime kahekohalistel kajakkidel. Ilm oli endiselt suurepäraselt päikesepaisteline selliseks vahvaks tegevuseks, lisaks sai veidike aerutamisel ka musklit kasvatatud, mis järgmine päev kangete kontide näol tunda andis.

Kajakid

Tee peale jäi Almouroli kindlus, kuhu  läbimärgadena sisse saime piiluda ja ülevalt kaunist vaadet Tejo jõele nautida...

Kindlus asub väiksel saarel jõe keskel

Samuti saime jällegi meeldiva maitseelamuse osaliseks, milleks oli jälle supp - kalasupp.

Sopa de pescador

Marineeritud viinerid

Lahkumisest Eestist on möödas natuke üle kahe nädala, aga juba on isu musta leiva ja Rakvere viinerite järele. Musta leiba siin muidugi ei ole ja alguses arvasime, et ka viinereid mitte...aga me eksisime! Nad on olemas, aga mitte nii nagu meil müügil pakendite sees, vaid portugallaased on nad hoopis purki pistnud ja et veel viineritele sellest vähe oleks, on nad mingisuguse marinaadiga ka veel üle valatud. Marineeritud viinerid, nii pikad kui lühikesed, läbipaistvas purgis kui konservikarbis. Ühel päeval me need ära proovime!

Tänavate vahel ringi liikudes leiab peaaegu iga nurga pealt siinse pagaripoe-kohviku Pastelaria, kus erinevaid saiakesi müüakse. Üleeile ma ei suutnud enam vastu pidada, astusin sisse ja ostsin selle kõige kuulsama neist: Pastel de nata. Väike koogike, lehttaignast ja munakreemist selle keskel. Mulle väga meeldis, ei olnud liiga magus. Ajalugu räägib, et Pastel de nata loodi enne 18. sajandit kahe katoliikliku nunna poolt. Koogi originaalretsept arvatakse olevat kõige paremini hoitav saladus Portugalis.

 Pastel de nata. Head isu!

Üsna esimestel päevadel Lissabonis, kui sattusime Bairro Alto linnaossa, astusime kehakinnituseks sisse väikesesse Portugali restorani. Restoranid on siin kõik väikesed, enamasti 5-7 pisikese lauaga. Tellisime päevasupi, mis minu kui mittesupifänni arvates oli üllatavalt hea. Tegemist oli Caldo Verde'ga, mis esmapilgul tundus koosnevat püreestatud kartulist, rohulibledest ja veest. Hiljem järele uurides, aga selgus, et tegemist on talikapsa supiga - kapsas on lihtsalt imepeenikesteks ribadeks lõigutud.

Caldo Verde

Väike pildialbum

Meie kodu Lissabonis

Tere tulemast Juta ja Katsi kodutänavale!

Meie koduks Lissabonis sai Rahvusvaheline üliõpilaste residents. Uhke nimi ja oma nime ta väärib, sest siin on väga tip-top elada, just selles mõttes, et koht on instituudile väga lähedal ja siin on kõik eluks vajalik juba olemas. Isegi pidevalt kuuldav lennukimüra ja prügiauto öine tiirutamine tänaval on pigem unemuusika, kui häiriv tegur. Pealegi, kui kõrvad kikki ajada, kuuleb mõnel õhtul vastasmaja akendest kitarrimuusikat koos mahedahäälse lauluga.

Meie tuba

 Minu voodi on eespool ja kogemuste käigus on selgeks saanud, et väga suure hooga voodise minna või ääre peale istuda ei maksa, muidu rammin tahtmatult Juta omale sisse. Voodi on kerge ja põrand üsna libe.

Elutoas saame vaadata telekat, hommikust süüa ja ka trenni teha

Teadete tahvel

Koridor

Köögi teeb rõõmsaks roheline pesumasin, mis käimapanemisel niimoodi üürgab, et üksteise juttugi ei kuule. Vasakule jääb rõdu, kus just miljonivaade ei ole ja liikudes ettevaatlik peab olema, et mitte hiirelõksu peale astuda. Mõned hiirepoisid pidid seal elutsema...

Kõik, kes soovivad postikirja saata, siis aadress on selline:

Alcântara Rua Amadeu de Sousa Cardoso nº 59 – R/c Esq.  1300-064 Lisboa

Portugali keel ja portugaallased

Portugali keel tundub mulle raske, sest nii nagu inglise keeles, on ka siin kirjapilt ja hääldus üsna erinevad. Näiteks rääkis Niels eile, et portugali keeles on x-tähte võimalik hääldada nelja erinevat moodi ja tuleb välja, et mingit reeglit nende kõigi juures ei olegi. Nad hääldavad nii nagu mingi kindla sõna juures see on välja kujunenud. Huvitav...

Enne, kui meil keelekursus hakkab, otsustasime Jutaga iga päev mõned sõnad selgeks õppida. Alustasime puuviljadest, see tundus vajalik, kuna oleksin pirni pähe väikesest nurgapealsest poest küdoonia ostnud ja sinna mõnusalt hambad sisse löönud. Müüja suutis siiski selgeks teha, et seda niisama toorelt süüa ei maksa. Hiljem kodus järgi vaadates leidsingi lause:  Küdoonia ei ole selles sisalduvate parkainete ja pektiinide rohke sisalduse tõttu toorelt söödav, sest on kõva, hapu ja mõrkjas. Sobib küpsetiste sisse. 

Marmelo - küdoonia

Portugaallased tunduvad mulle siiamaani väga lahked ja abivalmid, muidugi kohtab ka tusaseid, aga neid on vähe. Vahel eksitavad nende tugevad näojooned ja pruunid silmad, et tegu on tõsiste ja natuke kurjade inimestega, aga kui nad juba sulle naeratavad ja sinuga rääkima hakkavad, muutub arvamus otsekohe.

Kui me Portugali tulekus kindlad olime ja ma seda ühele oma Portugali sõbrale Ricardole rääkisin, oli meil juba enne saabumist olemas inimene, kes tuleb meile lennujaama vastu, lisaks sadu erinevaid soovitusi siinse eluga toime tulemiseks, sõbra ema, kellele me võime iga kell helistada ja mis kõik veel. Neile nii väga meeldib sind aidata ja nad on uhked, kui sa külastad nende riiki. Lisaks saime juba esimene päev teada, kust poest kala osta ja kust mitte, millist apelisini süüa ja millisest mahla teha, kuhu parki öösel minna ei või...jah, nad tõesti on abivalmid ja ka väääga jutukad...

Esimene koolipäev

Täna oli esimene päev meie Portugali ülikoolis. Kõik valmis vaadatud, kus majas, mis ruumis meie tänane aine toimuma peaks, seadsime sammud rõõmsalt ülikooli poole.

Alguses me ei leidnud õiget ruumi üles, sest numbrid on ustele pandud valikuliselt. Küsisime abi ruumi leidmisel koridoris oleva õpilase käest, tema aga ei osanud väga aidata, järgmisena võtsime sihikule valvelauaonu, kes saatis meid teisele korrusele, paremalt teise ukse taha. Läksime sinna ja jäime ootama...ootasime...kell lõi juba täistundi...ikka ootasime. Klass oli tühi...

Instituto Superior  de Agronomia - meie instituudi peamaja

Mõne aja pärast tuli ukse taha üks poiss, kes otsis sama loengut, mis meiegi. Saime temaga tuttavaks, Niels Belgiast. Rääkisime juttu ja ootasime nüüd juba kolmekesi. Mõtlesime, et kas tõesti on midagi valesti või lihtsalt õppejõud ja teised õpilased hilinevad, nagu lõunamaalastele kombeks.

Lõpuks ilmus ukse juurde õppejõud, kes hakkas ust lukust lahti keerama, läksime kohe tema järel klassiruumi, ise kiirelt vurades, et kes me olema ja kust tuleme...pikk jutt sai maha räägitud, kuni selgus, et tema on hoopis keemia õppejõud ja see kohe kindlasti õige ruum ega koht ega aine ei ole. Kahju, ta tundus nii mõistev ja tore portugali onu olevat...Tema jällegi saatis meid järgmise ukse taha, kus jälle pool tunnikest ootasime.

Mõne aja pärast lähenes eemalt vanem naisprofessor. Tormasime tema järel jälle kohe klassi ja hakkasime rääkima, et oleme Erasmuse tudengid ja...aga ka see tädi polnud see õige, ohh sa issand! Tunniplaani järgi olime täiesti õiges kohas, reaalses elus väga vales.

Meie seiklus õiget informatsiooni otsides jätkus veel tunnikese, jõudsime oma järjega peamajast järgmisesse majja, kus üks vahva naine jooksis meiega mööda maja ringi, et leida kedagi, kes tunneb proua Teresat. Leidsime aga hoopiski ühe mehe kabineti, kes peaks teadma Teresat, aga teda polnud kohal. Siis me jälle ootasime, kuni üks kolmas tädi kirjutas ühele mehele, kes omakorda kirjutas kellelegi kolmandale ning lõpuks saabus tõde. Meie valitud aine hakkab alles kuu aja pärast!

Kõige toredam kõige selle juures oli see, et me saime tuttavaks esmamulje järgi väga asjaliku ja toreda poisigia. Niels on Lissabonis juba alates augustis, seega saime temalt nii mõnegi näpunäite siinsest elust ja olust. Koos saime ka naerda kogu selle segaduse pärast.

 

Mustrilised majakesed

Nädalavahetusel võtsime ette veidikene Lissabonis ringi jalutada, külastades tuntumaid vaatamisväärsusi. Meie uus kodu ei ole nendest paikadest just kuigi kaugel, seega läksime igale poole jala. Pühapäeval aga avastasime, et olime kõndinud 8 tundi jutti ja vahepeal vaid mõne peatuse teinud. Aeg aga lausa lendas uusi kohti avastades ja pildistades. 

Kõige rohkem, mis mulle Lissaboni juures meeldib, on elumajad, mille seinad on ehitatud värvilistest ja mustrilistest plaatidest. Olgu nad siis vanad ja kulunud või värskelt värvitud, kuidagi hinge nad poevad ikka. Minu jaoks jäävad vahel isegi suured ja nikerdatud kujukestega kirikud ja paleed nende varju.

Neid minu lemmikuid on igas värvitoonis ja -mustris

Lissabonis on popp kuivatada oma pesu nii, et kõik teised näevad. Nimelt ripub kuivama pandud pesu majade akendest välja, kahe maja vahel, mööda müüri kinnitatud nööridel või mõnes neljandas huvitavas kohas. Kuigi selline tava ei paista just kaunina, on tänu sellele tihti tänavatel mõnus värske lõhn.

Pesupäev

Mulle meeldivad värvid ja siin on värviline kõikjal: majad, toad, poed...ja isegi ju autotunnel ei saaks mitte olla üksluine ja kahvatu.

Huvitavat Lissabonist...

Liiklus on siin vahva! Käsi läbi avatud autoakende kasutatakse rohkem, kui suunatulesid, keset teed parkimine pole mingi patt ja ülekäigurajale astuda on sama ohtlik, kui mõnele muule sõidutee osale. Aga pole hullu, peab lihtsalt olema ettevaatlik ja kiire.

Ega suuremaid väga tihti ei kohtagi...

Õhtupoolikul jalutama minnes avastasime palju huvitavaid tänavaid ja maju. Ühel majal oli ümber kõrge kivist müür ja arvatavasti, et keegi sealt üle ei hüppaks või ei roniks, oli seal üks eripärane takistus. Kõik, kes pakuvad, et okastraat, eksivad.

Kui muud võtta pole, hoiab pätid eemal ka puruks löödud pudelipeadest tehtud kaitsemüür.

Suured asjad on vägevad ja niisama vägev on ka 25-nda aprilli rippsild Lissabonis, mis ületab Tejo jõge. Tihti võrreldakse seda Golden Gate sillaga USA-s, sarnasus on aga mõistetav, kuna mõlemad sillad on ehitatud ühe ja sama firma poolt. Huvitav nimi tuleneb sellest, et sellel päeval algas Portugali ajaloos tuntud Nelkide revolutsioon.

Peaaegu 2,3 km pikkune rippsild

Oliivupuu

Palmi all

Tänane õhtu möödus ka klaasikese Portugali veini proovimisega. Korgi kättesaamiseks oli vaja kasutada nii minu kui Juta jõuraasukesi ja keelt see ka just alla ei viinud, aga esimene läheb ju ikka aia taha...

Vinho Rose

Olá, Portugal!

Esimesed päevad Lissabonis...

Täna oli 32 kraadi sooja ja päike säras kõrgel taevas ning ma sain esimest korda septembrikuus päevituse. Eestis asju pakkides polnud mu päiksekreemil lootuski kohvrisse saada...nüüd ma mõtlen, et oleksin pidanud talle ikka võimaluse andma...

Jalutasime Lissabonis ringi. Kõikjal kuuleb portugali keelt, autosignaale, mõni mees magab maja trepil, teine jälle kiirustab kuhugi laitmatus ülikonnas...apelsinipuud ja palmid siin ja seal, mustrilised majad lilli täis rõdudega, väiksed trammid, kohvik kohviku küljes kinni...Siin ookeani ääres on ilus, huvitav ja täiesti teistsugune.  

Siit ma tulen, Portugal!  

Justkui mängutramm 

                                                                            

Otsi üles apelsinid!

Bairro Alto's