Teistmoodi Portugal

Täna kirjutan teile, armsad blogilugejad, milline on elu Portugalis väljaspool põhilisi turismipiirkondi. Kirjutan teile väikesest külast Vidigueira'st, mis asub Lissabonist lõuna pool. Tegemist on ühe kõige vähem reostatud piirkonnaga Euroopas ning samuti kahjuks ka ühe vaeseimaga. Küla ise on väga armas ja vaikne, kohalikud kiidavad Vidigueira't eelkõige selle hea söögi, hea veini ja kõige paremate inimeste poolest.

Pilt tänavast Vidigueira's, tegemist on ühe kuumima piirkonnaga Portugalis, suvel on seal olnud isegi 47 kraadi

Läksime Vidigueira'sse külastama kursaõde Cristinat. Ajal, kui meie seal olime, toimusid ka suured külapidustused. Festival, mille nimeks on: Pao e Laranjas (Leib ja apelsinid), on üks tähtsaim iga-aastane üritus. Siis muutub kolmeks päevaks terve küla justkui teartisaaliks: inimesed liiguvad ringi keskajariietes, kuulda on keskaja muusikat, tantsitakse, tehakse teatritükke, müüakse kõige traditsioonilisemaid sööke, maiustusi, jooke, vidinaid ja palju muud.

Festivali avamine

Festivaliturult oli võimalik osta kõike, et endast teha üks tõeline keskaja rüütel: riietus, kilbid, odad jne

Festivali ajal oli Cristinal palju tegemist, kuna koos oma abikaasa ja kahe hea sõbraga, olid nad otsustanud avada ka oma söögikoha, Taberna, kus nad pakkusid kolme päeva jooksul Vidigueria'le kõige traditsioonilisemaid toite. Nagu näiteks toit, mis sisaldas kõike seda, mis pärast sea tapmist järele jääb: süda, kopsud, sooled...jne, õnneks oli toit tumedas kastmes, nii et ei olnud näha, mida sööd, aga hea oli küll. Samuti proovisime lambapead, kus söömise ajal olid ilusasti lamba hambad reas vastu vaatamas. Mul tuli kohe meelde ammune jahinduse tund, kus õppisime looma vanust hammaste järgi määrama...

Hästi toredad inimesed: vasakult Cristina, tema sõbranna Alessandra ja abikaasa Paulo

Cristina armas ja asjalik tütar Ines, kes õpetas pigem meid, kui meie teda

Vidigueira's elab umbes 3000 inimest ja kõik teavad kõiki. Kui me läksime Jutaga kahekesi paariks tunniks kohalikku muuseumi külastama, siis enne, kui tagasi Cristina juurde jõudsime, teadsid nad juba kellegi kaudu, et me olime muuseumis käinud. Jutud liiguvad seal väga kiiresti.

Juta koos kohalike armsate vanameestega. Nii kui pildi tegemiseks läks, hakkas üks neist kiiresti juukseid sättima

Cristinal on ka väga tore perekond. Tema isal on oma farm, kus ta aretab ja kasvatab härgasid härjavõitluseks. Nii saimegi ühe päris unikaalse sündmuse osaliseks. Nimelt toimus väikeste härgade märgistamise üritus. Seda tehti tule ja raudharkidega. Hommikul tapeti selle auks kõigepealt siga, et pärast raske ja ohtliku töö tegemist oleks midagi süüa. Samuti alustati juba hommikul vara veinijoomisega. Enamus, kes üritusel olid, olid mehed ja muudkui toimus üks naljatamine ja üksteise kallal võtmine. 

Väiksed härjad ootamas oma järjekorda

Kollane härg ja mehed madinas

Alati, kui sellel üritusel on keegi, kes on seal esimest korda, siis saavad nad seaverega märgistatud, nii ka meie Jutaga. Mina sain käe peale märgi, Juta oma sinise pusa peale. 

Koos Cristina isaga, kes muudkui aga naljatas

Kuna Cristinal oli festivali ja tabernaga seoses palju toimetusi, siis laenas ta meile oma autot, et saaksime natuke küla ümbruses olevaid vaatamisväärsusi avastada. Käisime vaatamas Rooma küla varemeid, lähedal asuva küla Portel'i kindlust ning Euroopa suurimat veetamme. Autosõidu tegid huvitavaks väga kitsad ja käänulised teed ning nii teistmoodi maastik ja eluolu veel väiksemates külades, mida oma teel läbisime.

Maalingud Sao Cucufate varemetes

Tuletõrjujad vajasid abi

Castelo de Portel

Vaade kindlusest

Tohutult suur veetamm Alquevas, mida plaaniti juba alates 1957. aastast ning valmis ja tööle hakkas 2004. aastal

Kui tamm avatakse, purskab siit tohutus koguses vett. Tundub mulle nagu suusahüppemägi

Tee ja maastik

Kogu selle aja jooksul, kui me olime Vidigueira's, saime tuttavaks paljude uute inimestega ja nad kõik olid koguaeg nii lõbusad ja tegid vahet pidamata nalja. Muidugi saime ka palju harjutada portugali keelt, nii Cristina 7-aastase tütre Ines'iga, kui paljude teiste tema sõprade, tuttavate ja perekonnaga.

Lõpetuseks üks pilt kohalikust Vidigueira mehest, peojärgsel hommikul...

Selle pildiga meenub mulle lugu ühes multikast: 'I am Popeye the sailor man...'

http://www.youtube.com/watch?v=_B4w4lafinU