Friday, August 3, 2012

Viimased read...

Mäletan, kui veel peaaegu aasta tagasi siia blogisse oma esimesed read kirjutasin. Sel hetkel ma veel mõtlesin, et kuhu ma end küll mässinud olen: kõik on nii võõras, midagi aru ei saa, kuumus võtab hinge seest, kased olid asendunud palmidega, varesed papagoidega...tahan koju! Nüüd tagasi Eestis olles tunnen, et see segasummasuvila riik sai nii kalliks ja armsaks, kui vaid saaksin sinna tagasi lennata, kohe, just nüüd, sel hetkel...
Kui miski muu mind sinna tagasi ei vii, siis kirjutatud lubadus oma kalli sõbranna väikesele äsjasündinud pojale, ei ole murdmiseks. Seega võin öelda: me lähme Gregoriga Portugali. 
Siit me ükskord tuleme, Portugal!

"Oota, tädi Kats, olen veel liiga väike..."

Väikesed vanamehed

Viimane kuu aega, mis sai Lissabonis veedetud, jagasin maad mitmete vanameestega. Tundus, et tänaval ringi liikudes ma ühelegi teisele silma jää, kui eakatele lõbusatele vanameestele. Ega midagi teha ei ole, kellel kuidas näkkab...

Järgnevalt mõned mahlakamad lood:

Jätsuvanamees

Palaval suvepäeval sirutad käe ikka jäätise poole...nii mõnules üks veidi räpaste riietega vanamees päikesepaistel oma pulgajäätist limpsides. Kui ma temast möödusin, hüüdis ta mind ja pakkus oma poolikut jäätist. Küll oli suur kiusatus see vastu võtta, aga siiski ma seda ei teinud. 



Trammivanamees

Tramm oli pilgeni täis inimesi, nagu kilud karbis. Mina seisin ühe vanamehe lähedal, kes akna juures toolil istus. Järsku hakkas ta just minuga, nagu vana sõbraga, juttu rääkima. Nii palju, kui ma aru sain, rääkis ta mööduvast majast, mis oli olnud tema töökohaks, siis lasi ta mul arvata, kui vana ta on. Ma ikka mainisin vahepeal, et ma ei saa keelest väga hästi aru, aga nagu alati saadakse just siis jutustamisel hoogu veel juurde..eks ma siis naeratasin talle viisakalt.
Siis me hakkasime vanamehega plaani tegema. Tema väljub järgmises peatuses, mina pean olema piisavalt kiire ja tema koha endale näppama. Nii me siis tegimegi, aga üks saksa keelt rääkiv noor neiu oli siiski lähemal ja toetas oma pepu enne mind toolile. Vanamees aga sai kohe pahaseks, ütles neiule, et ta hoidis seda kohta senjoorale ja osutas siis minu poole. Nii ma endale koha sain. Väljudes trammist tuli veel vanamees mulle aknale koputama ja nägemist ütlema. Õnneks läksin järgmises peatuses maha, sest mitmed silmapaarid piidlesid mind ning näod olid mõnusalt muigel...



Omasmaailmasvanamees

Välikohvikus laua taga istudes ja kohvi rüübates, märkasin kõrvallauas üht imelikku tegelast. Korraks pilgu sinna poole pööranud, küsiti juba, kust ma pärit olen. Üllatus, üllatus tegu oli vanamehega, tundus, et kodutu, jalas ei olnud tal midagi. Vanemehel oli laua peal välgumihkel ja pabertops, laua kõrval maas piimapakk, virsik ja küüslauk. Huvitav kooslus. Nii ta siis istus seal, üks jalg üle põlve, laulis kõva häälega, punus mingit nööri, mille ta hiljem pidi ümber oma pea siduma. Tundus üsna rahulik olevat, kui järsku kargas püsti, jooksis platsi keskele ja hakkas kätekõverdusi tegema. Tuli tagasi oli jälle rahulik, kuni minu märkamata oli ta jälle tegevuses: jooksis ringi, plaksutas käsi ja laulis nii, et hääl kostus üle linna. Hiljem sai rahvas veel ka ühe kõne osaliseks. Vahepeal palus ta mul ka tema asju valvata, nimelt pidi ta tualetti minema...Kui ma kohvikust lahkusin, ütles ta mulle, et näeme homme...




Lennukivanamees

Viimane päev Lissabonis kohvriga mööda tänavat minnes, möödusin ühest prügikollist, kes oli ilmselgelt aru kaotanud. Vaatas mind ja mu kohvrit, ütles mitu korda sõna lennuk ning siis imiteeris käega õhku tõusvat lennukit ja tegi häält ka veel juurde. Ise samal ajal veel nii õnnelik olles...


Igatahes...aitäh kõigile neile vanameestele ja teistele juhuslikele inimestele, kes te mu segadusse ajasite, mu ellu värvikust tõite ja näo naerule panite.


Mõni klõps Principe Real botaanikaaiast

Principe Real botaanikaaia näol on tegemist ühe tähtsaimaga Euroopas, nii liikide arvukuse kui nende harulduse tõttu. Nii nagu palju teised huvitavad kohad Lissabonis, jääb ka see botaanikaaed ümbritsevates tänavates üsna varjatuks.

Draakonipuu

Minu jalg on juba päris suur...
Liblikamajas
Viigipuu

Kõnnitee täis puud
Ja nüüd minu lemmikpuu, mida leidub dekoratiivpuuna tervest Lissabonist ja kui ta õitseb, siis võtab see ilu lihtsalt sõnatuks..

Jacaranda mimosifolia

Merepäevad

Üks suvine nädalavahetus tõi Lissaboni mitmeid suuri purjelaevu erinevatest riikidest. Lisaks niisama vaatamisele oli võimalik ka mõne laeva tekile astuda. Päris uhke ja huvitav, eriti minu jaoks, kes ma pidin eelmises elus meremees olema...



Portugali laev oli kõige uhkem
Kullast kuju

Pildistamine nõudis mõnelt mehelt jõu- ja ilunumbreid


Paremalt teine