Ilm on soe ja rannas on mõnus, aga ega siis ei saa ainult peesitada. Vahel peab ka midagi kasulikku tegema. Nii leidsingi ennast eelmise nädala esmaspäeva varahommikul kuskilt Lissaboni lähedalt väikesest ojast kalamehepükstes putukate vastseid püüdmas. Ükshaaval ja pipetiga vetikate seest...
Nimelt kasvatab minu bioloogist sõber Bruno laboris lõputöö jaoks kulleseid ja neid on vaja toita naturaalse toiduga. Päris konnad nendest aga tulevikus ei saa, teadus vajab tegemist: kullesed lähevad külmutamisele...
 |
| Vesi ojakeses vaikselt vuliseb... |
 |
| Selliseid me korjasimegi |
Kui kullesed vastseid nahka ei pistaks, areneksid nad sellisteks...
 |
| See vennike elab aga ainult ühe päeva |
 |
| Puhkepaus. Fernando ja Brunoga |
Et tegevus väga üksluiseks ei läheks viskasime vahel kiviga lutsu ning jalutasime mööda oja ringi ning leidsime veeussi.
Ma ise näppima ei hakanud ussikest, mine sa tea veel...pealegi haises ta nii hirmsasti-hirmsasti!
Kuigi vastsete korjamine on üsna üksluine töö ja me tegime seda kolmekesi terve päeva, siis minu jaoks oli ikkagi põnev. Istud kivi peal, kauss süles, vasakul vuliseb oja, paremal vuliseb oja, kord ujub mööda konn, kord veeuss, siis lendab mõni lind või musta värvi kiil, vahel ronib mõni sipelgas krae vahele, ka päike kõrvetab...aga jumala pärast mitte ühtegi sääske ma ei näinud!
No comments:
Post a Comment