Palun üks taldrikutäis "caracois'e"

Me nüüd Jutaga võtsime julguse kokku, astusime sisse lähimasse kohvikusse ja palusime serveerida endale taldrikutäie tigusid. Just täpselt tigusid ja need olid soojad ka veel!!! Ning õuduseks nägid need välja sama nunnud, kui meie aiamaal...

Portugalis süüakse palju tigusid, neid on siin aprillist septembrini müügil restoranides ja kohvikutes valmiskujul, poodides võrkkottide sees isevalmistamiseks. 

Tagasi kohvikusse...

Tore vanaonu tõi need rõõmsalt meie lauale, me veel palusime tal näidata, et kuidas neid süüa. Võtad teokese, torkad talle hambaorgi ribide vahele, sikutad kojast välja, siis sööd ära ja peale rüüpad teomajakeses olevat leemet. Teod on arvatavasti keedetud mingis vedelikus, meie omad vanaonu jutu järgi veinikastmes.

Caracois

Põhjused, miks portugaallased tigusid nii väga armastavad, on täiesti tervislikud. Nimelt on tigudes palju toitained, nad on proteiinirikkad ning samuti on neis mitmeid mineraalsoolasid nagu kaltsium, raud, magneesium, tsink ja vask. Kaalujälgijaid rõõmustavaks uudiseks: teod sisaldavad väga vähe kaloreid ning on äärmiselt kerge seedida!

See esimene...   Onuke kohvikust pakkus, et võib meist pilti teha, natuke kõver sai, aga armas siiski temast

Ja kui nüüd rääkida nende söömisest, siis mul oli ikka raskusi selle esimese suhu pistmisega, aga tänu Juta abile, kes ütles, et ära mõtle, et see on tigu, siis ma lõpuks ikka ta ära proovisin. Siis mõned veel ja rohkem ei tahtnud, vastu hakkas. Juta aga jahvatas tigusid nagu popcorni, peaaegu terve taldriku sõi tühjaks. 

Üleval Juta söödud teod, alla minu söödud

Me mõlemad jõudsime otsusele, et teist korda enam ei sööks neid. Kohviku omanik käis vahepeal veel küsimas, et kas mulle ei maitse eriti, sest ta vist piilus salaja, et ma väga ei söö. Aga ta ütles lohutuseks, et ega paljudele ei meeldigi. 

Lõpetuseks ega siis muud, kui kõik, teie, seal Eestis, ruttu põllu peale tigusid korjama, läheb hea söök veel kaduma!

Dia de Santo António!!!

13. juunil on Lissabonis Püha Antonio päev, mida nimetatakse ka Sardiinide päevaks. See on omane ainult Lissabonile ja siis on kõikidel Lissaboni elanikel vaba päev. Kõva peoga tähistatakse seda aga päev enne püha.

Kuna Püha Antonio on tuntud kui kosjasobitaja pühak, siis toimub sellel päeval hulganisti pulmasid (200-300 pulma). 

Minu arvates on tegemist ühe ülivahva päevaga. Esiteks süüakse sellel päeval kindlasti sardiine, mis on Portugali üks rahvustoite. Nii siis otsustasime ka meie Brasiilia sõpradega sardiine grillida. Hommikul läksid Juta ja Laila sardiine ostma kella 10-ne ajal ja nad said ühed viimased 18 sardiini, mis turul veel alles olid.

Tule üles saamisega oli vaja natuke vaeva näha, Laila lehvitas ajalehega tuult, Juta puhkus ennast õhust tühjaks...

...Roberto üritas natuke maagiat abiks võtta...

Sardiinid me puhastasime ja siis lisasime soola, pipart, sidrunit ja oliivõli. Pärast tuli välja, et sardiinipoisse tegelikult ei puhastatagi enne ära, aga me tegime ju esimest korda...

Marina ja värske sardiiniga

Toorelt...

...ja küpsenult

Ja lõuna saigi valmis

Magustoiduks grillisime banaani ja tegime vihmakoogikesi...

Valmis on siis, kui banaanikoor on süsimust

Banaan pruuni suhkru, kaneeli ja piparmündilehega. See oli mu lemmik!!!

Bolinhos de chuva ehk vihmakoogikesed

Nüüd aga kõige põnevama osa juurde ehk kuidas tähistatakse Püha Antonio päeva Lissabonis.

Kõgepealt toimus õhtul Vabaduse avenüül suur marss, kus olid esindatud Lissaboni erinevad kvartalid, kes üritavad üksteist üle trumbata kostüümide ja muusikaga.

Alfama linnaosa esindus

Peamine on see, et sel õhtul on kõik inimesed Lissabonis tänavatel väljas: söövad sardiine, joovad õlut, tantsivad ja niisama ruttavad tänavatel ringi. See on igal aastal niiviisi. Kella kolmeks öösel on juba võimatu tänavatel liikuda, kõik inimesed on nagu kilud karbis.

Laila ja Robertoga

Vahepeal sai natuke limbot tantsitud

Bruno ja Lauraga

Lihtsalt üks väga hoos piduline

Tänavatel müüvad erinevad firmad oma boksides küll õlut, võileibu, sardiine, magusaid saiakesi ja kõike muud, samuti on avatud kõik väiksed poed, kes ostjaid ootavad, ka tavainimesed on tulnud oma maja trepile väikse grilliga, et samuti sardiine grillida ja neid müüa, mõnes kohas lähevad kaubaks ka kodutehtud koogikesed.

Fartura - maitse oli nagu meie pontsikul, mis siis kastetakse suhkru-kaneeli segusse

Traditsiooniks on basiilikutaimed, mida ka tänavatel müüakse. Traditsioon on selline, et igaüks peab selle kellelegi ostma, iseendale osta ei tohi. Ja halba õnne toob, kui lihtsalt taime nuusutada, tuleb hoopis seda käega katsuda ja siis lõhna tunnetada.

Manjerico, kaunistuseks on kunstlill ja hea soov