Viimane kuu aega, mis sai Lissabonis veedetud, jagasin maad mitmete vanameestega. Tundus, et tänaval ringi liikudes ma ühelegi teisele silma jää, kui eakatele lõbusatele vanameestele. Ega midagi teha ei ole, kellel kuidas näkkab...
Järgnevalt mõned mahlakamad lood:
Jätsuvanamees
Palaval suvepäeval sirutad käe ikka jäätise poole...nii mõnules üks veidi räpaste riietega vanamees päikesepaistel oma pulgajäätist limpsides. Kui ma temast möödusin, hüüdis ta mind ja pakkus oma poolikut jäätist. Küll oli suur kiusatus see vastu võtta, aga siiski ma seda ei teinud.
Trammivanamees
Tramm oli pilgeni täis inimesi, nagu kilud karbis. Mina seisin ühe vanamehe lähedal, kes akna juures toolil istus. Järsku hakkas ta just minuga, nagu vana sõbraga, juttu rääkima. Nii palju, kui ma aru sain, rääkis ta mööduvast majast, mis oli olnud tema töökohaks, siis lasi ta mul arvata, kui vana ta on. Ma ikka mainisin vahepeal, et ma ei saa keelest väga hästi aru, aga nagu alati saadakse just siis jutustamisel hoogu veel juurde..eks ma siis naeratasin talle viisakalt.
Siis me hakkasime vanamehega plaani tegema. Tema väljub järgmises peatuses, mina pean olema piisavalt kiire ja tema koha endale näppama. Nii me siis tegimegi, aga üks saksa keelt rääkiv noor neiu oli siiski lähemal ja toetas oma pepu enne mind toolile. Vanamees aga sai kohe pahaseks, ütles neiule, et ta hoidis seda kohta senjoorale ja osutas siis minu poole. Nii ma endale koha sain. Väljudes trammist tuli veel vanamees mulle aknale koputama ja nägemist ütlema. Õnneks läksin järgmises peatuses maha, sest mitmed silmapaarid piidlesid mind ning näod olid mõnusalt muigel...
Omasmaailmasvanamees
Välikohvikus laua taga istudes ja kohvi rüübates, märkasin kõrvallauas üht imelikku tegelast. Korraks pilgu sinna poole pööranud, küsiti juba, kust ma pärit olen. Üllatus, üllatus tegu oli vanamehega, tundus, et kodutu, jalas ei olnud tal midagi. Vanemehel oli laua peal välgumihkel ja pabertops, laua kõrval maas piimapakk, virsik ja küüslauk. Huvitav kooslus. Nii ta siis istus seal, üks jalg üle põlve, laulis kõva häälega, punus mingit nööri, mille ta hiljem pidi ümber oma pea siduma. Tundus üsna rahulik olevat, kui järsku kargas püsti, jooksis platsi keskele ja hakkas kätekõverdusi tegema. Tuli tagasi oli jälle rahulik, kuni minu märkamata oli ta jälle tegevuses: jooksis ringi, plaksutas käsi ja laulis nii, et hääl kostus üle linna. Hiljem sai rahvas veel ka ühe kõne osaliseks. Vahepeal palus ta mul ka tema asju valvata, nimelt pidi ta tualetti minema...Kui ma kohvikust lahkusin, ütles ta mulle, et näeme homme...
Lennukivanamees
Viimane päev Lissabonis kohvriga mööda tänavat minnes, möödusin ühest prügikollist, kes oli ilmselgelt aru kaotanud. Vaatas mind ja mu kohvrit, ütles mitu korda sõna lennuk ning siis imiteeris käega õhku tõusvat lennukit ja tegi häält ka veel juurde. Ise samal ajal veel nii õnnelik olles...
Igatahes...aitäh kõigile neile vanameestele ja teistele juhuslikele inimestele, kes te mu segadusse ajasite, mu ellu värvikust tõite ja näo naerule panite.
