Ei möödu päevagi, kui keegi jälle meie uksekella, mis maja välisseina küljes asub, ei helistaks või niisama ukse taha ei ilmuks. Vahel on aga nii, et kell heliseb, siis jookseme aknast piiluma, kes seal on, aga pole kedagi, õhk puhas. Vaimud? Eiii. Sellist trikki teeb meil siin postiljon (see tuli välja eelmine nädal). Kuna me elame ühes suures elumajas, kus lisaks meie residentsile on veel kortereid, siis et härra postiljon koridoris olevate postkastidele ligi pääseks, nõjatub ta mugavalt maja seinale ja siis vajutab ülima meelerahuga kõik nupud läbi. Keegi ju ikka lahti teeb. Süsteem missugune.
Ühel päeval helistasid meie kella kaks meest, kes soovisid midagi, aga ei osanud sõnagi inglise keelt. Juta ütles, et ta läheb üritab midagi aru saada. Tükk aega oli juba väljas, siis tuli tagasi, sõnastiku järgi, siis jälle oli ära...lõpuks läksin vaatama, mis seal toimub. Tuli välja, et nemad tahavad tuba üürida siin residentsis. Juta oli nendega pikad jutud maha rääkinud sõnastiku abiga ja isegi telefoninumbri jaganud omaniku kättesaamiseks...aga üks pisike asi jäi mainimata: see residents on ainult neidudele mõeldud. Uups.
Jälle uksekell, avan ukse, mulle vaatab otsa vanatädi, kilekott käes: "Bom dia, ...........". Lasin tal lause ilusasti ära lõpetada ja siis ütlesin portugali keeles vastu, et vabandust, ma ei oska väga portugali keelt. Tema vastas, et ma ei oska jälle inglise keelt ja rääkis edasi oma keeles...ei tea, mis ta mõtles, et ma sain 1 sekundiga nüüd keele selgemaks? Igatahes, lõpuks meie portugaallasest kaasüürniku abiga sai selgeks, et tädi tahab läbi meie köögi rõdule minna ja sealt trepist alla, et midagi koristada. No ja siis ta läkski ja pärast, kui asi tehtud, veel tänase meid...
Juhtum 3. Gaasiarvestusmees.
Avame Jutaga ukse, seal seisab mees, puutetundlik telefonijublakas käes, ütleb midagi ja siis jääb meile otsa vaatama. Me jälle kordame, et me ei oska portugali keelt ja ei saa aru. Tema näitab käega meie uksest sisse, siis osutab oma puutetundliku vidina peale, kus on mingid numbrid ja lahtrid...mkm, no ei saa aru, mis ta tahab. Siis ta ütleb, et oodake, ma räägin aeglaselt. (Misasja?) Siis mina pakkusin välja, et toon sõnastiku...otsib mulle sõna (3 minutit vähemalt otsis) ja leidis sõna 'business'. See ei viinud kuhugi. Juta läks juba läpaka järgi, et google translate abiks võtta ja siis me kuulsime tema jutuvadina keskelt neid sõnu: cozinha (köök), gas, numero. See oli gaasiarvestusmees, kes pidi köögis korraks ühed numbrid järgi vaatama. Tal läks meie pärast 1 minuti asemel 10 minutit. Lahkudes veel laiutas käsi...Me ei osanud muud teha, kui naerda.
Juhtum 4. Kuri tädi.
Tädi, kes nimetas ennast maja administraatoriks, ütles meile, et mis te teete üldse siin Portugalis, kui keelt ei oska. Selle peale ütleksin ma oma portugali keelse lemmikväljendi: Meus Deus (issand jumal)!
On ka olnud vähemvärvikaid tegelasi, küll telekamehi, kes üritavad mingit paketti pähe määrida, kui niisama eksinuid...aga eks see teebki elu põnevaks ja loodetavasti saame neist juba varsti aru ka.
Miks aga on siin nii palju inimesi (sealhulgas ka noori), kes ei oska üldsegi inglise keelt? Meie portugaallasest residentsinaaber ütles, et enamus noori jätavad juba 15-aastaselt kooli pooleli, et raha teenima hakata.
