Portugalis ei tule jõuluvana mitte saaniga, vaid...

...hoopis langevarjuga!

Pai Natal

Ja lund ka ei ole, hoopis lehed langevad:

Lissabon detsembrikuus! Folhas!

Katsi ja Juta jõulud Lissabonis

Lissabonis on küll 20 kraadi soojem, kui Eestis ja päike ei kavatsegi pilve taha minna, aga ega siis jõulud pidamata jää. Meil Jutaga on isegi päkapikud käinud...

Teise advendi hommikupannkoogid

Jõulueelne live kontsert Hard Rock Cafe's

Leidsime linna pealt ühe kuuse ka!

Boas festas! Häid jõule!

Ja mida siis portugaallased jõuludeks söövad?
Kuivatatud ja soolatud tursk on siin traditsiooniks.

Bacalhau

Magustoiduks leiab praegu igast poest vikerkaarevärvilist puuviljadega kuningakooki.

Bolo Rei

Aga mina igatsen ikkagi verivorste pohlamoosiga...ja kõiki neid kalleid inimesi, kes mind jõuluks koju ootavad... :)

Kunstisaalis, kunstisaalis....

Pühapäevad mööduvad tihti meil muuseumites ringi käies. Meil on justkui nagu juba traditsiooniks kujunenud: hommikul pühapäevapannkoogid sisse ja muuseumisse! See nädal võtsime ette minna meremuuseumisse. Kui nüüd aus olla, siis see väga huvitav ei olnud. Mulle tundusid kõik need laevad ja nende purjed ühesugused ja neid oli seal mitmeid kümneid. Lõpuks ujusid juba silme ees ka laevad...

Museu de Marinha

Isegi kuju peale on jäädvustatud meremehele iseloomulik 'tuulest viidud' habe

Aga siis sattusime Belemi kultuurikeskusesse ja kus seal oli alles vägev näitus! Brasiilia kunstnik Vik Muniz - tema piltide huvitavusest saavad aru ka need, kes muidu kunstist lugu ei pea. Kindel see!

Kalamarjast portree

Pildi pealkiri: Kaks lehma

Kuigi teadsime, et Vik Muniz'i fotomaalidest paremaid me täna kindlasti ei näe, otsustasime siiski ka teised sealolevad näitused üle vaadata. Ja nii ma leidsingi oma lemmikpildi, mis võttis mu lausa sõnatuks. Siin see on:

Võib-olla on asi minus, aga ma tõesti ei näe midagi (Ad Reinhardt'i, Abstract painting)

Ja siis leidsime Jutaga ühe toreda ruumi, kus fotosessiooni teha:

Tore päev oli ja mis siin ikka, ühele meeldib üks, teisele teine. Peamine on ikka see, et kunst on kunstis kunsti näha!

Feliz aniversario!

Vahepeal juhtus selline väike intsident, et ma sain 22-aastaseks. Kui kell lõi täpselt südaööd ja käes oli 9. november, seadsime sammud peo poole. Kuna sadas vihma ning bussid enam nii hilja ei käinud, pidime minema jalgsi. Koht, kuhu läksime, oli meie jaoks uus, seega ei leidnud me seda kohe üles. Lõpuks andsime alla ja küsisime esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt. Ta ütles, et muidugi ta teab, kuhu minna. Nii me siis astusime kolmekesi koos kolm sammu ja olimegi kohal. Aitäh! Kohale jõudes olime Jutaga läbimärjad. Mu kingad olid nii läbi vettinud, et tahtsid iga sammuga jala otsast ära lennata.

Teekond peole...

Pidu polnud just suurem asi: meie tuba on ka suurem, kui see diskoteek. Paar korda kasteti meid üle õllega ning klubi tualettruumis jäime oma jutustamisega ühele eestlasele vahele. Olime just parasjagu kirumas, et küll ikka mõned lasevad endale imelikke näomaalinguid teha (nimelt oli tegemist glow party'ga, kus enamikel olid näo peale mingid triibud joonistatud, mis siis klubivalgustuses helkisid). Oihh...

Ülejäänud sünnipäev möödus ühte huvitavat kooki süües, mille nimeks Madeira meekook. Seda jätkus ka järgmise päeva sünnipäeva järelpiknikuks. Kook maitses pisut nagu suur pehme piparkook, kus olid sees kuivatatud puuviljatükid ja peal röstitud mandlid.

Bolo de mel - seda süüakse just jõulude ajal

Piknik pargis

Kuigi viimased päevad polnud just kõige lahedamad nii juhtumiste, kui ilma poolest, siis kurvaks Lissabonis muutuda küll võimalik pole. Hommikul uksest välja astudes ja kooli poole minema hakates, tulevad vastu rõõmsameelsed ja naeratavad mustanahalised meile 'tere hommikust' soovides. Iga päev saame kooli kenade valvuripoiste tervituste ja naeratuste osaliseks. Poest tulles lehvitab meile meie kodukohviku teenindaja ning ka kodupoe omaniku pikk ja natuke paksuke poeg muudkui aga tervitab. Puuviljapoetädi on meie lemmik, iga kord lausub meile: Ola, meninas! (Tere, tüdrukud). Vahva!

Espichel' i poolsaar

3. novembril toimus ühe siinse aine raames õppereis Espichel'i poolsaarele, et loengutest õpitud ja nähtud taimeliike ka päris looduses näha. Juba hommikul vara hakkasime väikese instituudi vanakooli bussiga Lissabonist väljapoole sõitma. Natuke sõidetud, tegime peatuse, et teeäärset taimestikku uurida. See, mis järgnes, tuli üllatusena: meie reis oli kestnud vaevalt tund aega, kui edasine kava nägi ette peatust ühes kohvikus, kus siis tund aeg kohvi ja saiakesi süüa. Naersime oma ette, et kas selline siis näebki välja portugalipärane õppereis.

Juta proovis kõige populaarsemat kohvi - väike ja väga kange espresso "Bica"

Edasine teekond viis meid mere äärde poolsaarele. Taimi oli seal palju ja väga huvitavaid...aga neid meil küll polnud aega vaadata...

 

Võimsad lained

Kursakaaslased

Arrabida looduspark:

Igatahes oli see üks parimaid päevi siiani, sest saime üle pika aja linnast loodusesse. Vihma sadas ka tellimuse peale - ainult siis, kui bussiga sõita oli vaja.

Saime ka uutmoodi puuvilja poovida - maasikapuu, portugali keeles 'medronhos'. Väga head olid, kui ikka tee ääres mõni puu juhtus olema, lendas terve kursus sinna sisse sahistama.
Portugali taimestiku kohta ütleksin nii palju, et kui ei tea, ära puutu. Läksin mitu korda esmamulje järgi pehmet taimekest katsuma, pärast tulin saba jalge vahel torkest valutava näpuga tagasi...

Maasikapuu vili

Halloween

Esmaspäeval tähistasime esimest korda elus Halloweeni. Eestis pole see püha just eriti populaarne, pigem minnakse ikka Marti jooksma. Kuna aga sellel aastal jääb meil Mardipäev vahele, tuli ju midagi ette võtta. Läksime Erasmuse peole ühte üsna populaarsesse klubisse Lissabonis - Beat'i. Klubi oli suur ja muusika hea, vähemalt meie maitsele sobis. Tantsitud sai üsna palju. Peale kella kahte oli aga rahvast juba nii palju, et tantsuruumi pärast tuli võidelda. Nii avastasingi hommikul ühe varba üsna sinise ja valusana.

Kui 31. oktoober möödus Lissabonis peomeeleolus, siis järgmine päev oli vaikus linnas. 1. november on üleriigiline püha - Kõigi pühakute päev.

Silmale rõõmu

Raske nädal kahe kontrolltööga seljataga, tuli mõte minna nädalavahetusel Lissabonis veel avastamata kohti uudistama. Sõitsime metrooga kirde-Lissaboni Oriente linnaossa. Kuulus on see koht eelkõige seal asuva Vasco da Gama silla tõttu, mis on pikim sild kogu Euroopas (17,2 km). Võin öelda, et see oli võimas! Sillal võib sõita kiirusega kuni 120 km/h.

Ponte Vasco da Gama

Nägime ka Vasco da Gama torni, mis on ehitatud portugali maadeavastaja Vasco da Gama auks. Torn meenutab justkui laeva purjekat.

Ühest pargist leidsin paar huvitavat puud:

Juured nagu käed

Caryota mitis - kalasaba palm (puu lehed on kalasaba kujulised)

Pühapäeval tegime väikese muuseumituuri. Pühapäeval on sissepääs paljudesse muuseumitesse kella kaheni päeval täiesti tasuta, seega hea võimalus ennast kultuurselt ka harida. Varem olime käinud elektri-ja moemuuseumis. Nüüd läksime tõllamuuseumisse (kus need sõiduriistad olid alles uhked) ning arheoloogiamuuseumisse. Heitsime pilgu ka Jeronimos'e kloostrisse: seal oli nii ilus, et mul hakkas pea ringi käima...

Lossiballil

Sellel nädalavahetusel kasutasime Jutaga kõige rohkem sõna: ohhh...

"Veresugulased"

Meie portugali keele õpetaja tegi ettepaneku minna kõik koos kinno Portugali filmi vaatama ja seda muidugi ainult portugali keeles, ilma subtiitriteta. Alguses mulle ei tundunud see üldse hea mõttena...kuid esmaspäeva õhtul istusime me El Corte Ingles'i (kino-, shoppingu- ja söögikohakeskus) ees ja ootasime oma seansiaega.

Filmi nimi oli Sangue de Meu Sangue. Jutaga jõudsime eesti keelse tõlkeni: veresugulased. Kui film lõppes, olin ma väga vaimustunud. Esiteks selles, et kuigi ma mõistsin ainult mõnda sõna vahepeal, siis siiski olin ma enam vähem kõigest aru saanud. Ja pealegi, mul polnud üldse tunne, et ma olin istunud juba kaks ja pool tundi seda vaadates. Kuigi film oli üsnagi jõhker ja negatiivne, jättis see mulle väga professionaalse mulje. Tundub, et portugaallased oskavad filmi teha ja näitlejad ka kõige rumalamale välismaalasele suurepäraselt väljamängitud emotsioonidega põhipoindi selgeks teha! 

Filmi traileri leiab siit: http: http://www.imdb.com/title/tt1625155/

Peategelased

Kinno minnes kasutasime ka esimest korda metrood, väga mugav, aga vahel ajab ikka segadusse küll, et kuhu poole nüüd sõita tuleb...

Lõpetuseks veel nii palju, et enne, kui meie film hakkas, ostsime Jutaga mõlemad ühe tuutu küpsetatud kastaneid. Istusime maha ja hakkasime neid hävitama. Mõne aja pärast ilmus meie ette seljakotiga prügikoll. Alguses vaatas ta Juta kastanituutu sisse ja krimpsutas nina, siis tuli minu juurde, kordas sama asja ja siis läks minema. Poleks arvanud, et kastanid võivad nii meelehärmi tekitavalt mõjuda...

Vihma sajab, kõik ujub...

Eelmise nädalaga lõppesid ära siinsed soojad suvepäevad ja asmele tulid külmad ja vihmased  20-kraadised sügispäevad. Suur tuul viskas maha ka paar lehekest ja mõne palmioksa, nüüd on kohe kodusem tunne. 

Pühapäeval ladistas terve päeva vihma, kuna aga õhtul enam piisakesi näha ei olnud, otsustasime ikkagi jooksma minna. Uksest välja astudes tundus õhk soe ja mõnus. Aga siis, kui me oma tänavanurgani jõudsime, pidi tuul minu ja Juta koha pealt ära puhuma. Jõe juurde jõudes olime juba läbimärjad. Vihmapiisad olid nii valusad, et tagasi koju tulles, olid meil mõlemal vihmamassažist käed ja nägu punased. Meile veel elati isegi kaasa selle raske maratoni läbimisel - räästa alla varju läinud noored plaksutasid, kui mööda jooksime.

Lissabonis on peaaegu kõik majad kivimajad. Kohalike jutu järgi nad ei usalda puitu. Kivimajad aga tähendavad, et siin on päris külm. Nüüd me Jutaga siin kahekesi lõdiseme ja ma mõtlen, et oleks pidanud ikka ema kuulama ja villased sokid kaasa võtma.

Külalised iga päev

Ei möödu päevagi, kui keegi jälle meie uksekella, mis maja välisseina küljes asub, ei helistaks või niisama ukse taha ei ilmuks. Vahel on aga nii, et kell heliseb, siis jookseme aknast piiluma, kes seal on, aga pole kedagi, õhk puhas. Vaimud? Eiii. Sellist trikki teeb meil siin postiljon (see tuli välja eelmine nädal). Kuna me elame ühes suures elumajas, kus lisaks meie residentsile on veel kortereid, siis et härra postiljon koridoris olevate postkastidele ligi pääseks, nõjatub ta mugavalt maja seinale ja siis vajutab ülima meelerahuga kõik nupud läbi. Keegi ju ikka lahti teeb. Süsteem missugune.

Juhtum 1. Kodu otsivad noormehed.

Ühel päeval helistasid meie kella kaks meest, kes soovisid midagi, aga ei osanud sõnagi inglise keelt. Juta ütles, et ta läheb üritab midagi aru saada. Tükk aega oli juba väljas, siis tuli tagasi, sõnastiku järgi, siis jälle oli ära...lõpuks läksin vaatama, mis seal toimub. Tuli välja, et nemad tahavad tuba üürida siin residentsis. Juta oli nendega pikad jutud maha rääkinud sõnastiku abiga ja isegi telefoninumbri jaganud omaniku kättesaamiseks...aga üks pisike asi jäi mainimata: see residents on ainult neidudele mõeldud. Uups.

Juhtum 2. Koristajatädi.

Jälle uksekell, avan ukse, mulle vaatab otsa vanatädi, kilekott käes: "Bom dia, ...........". Lasin tal lause ilusasti ära lõpetada ja siis ütlesin portugali keeles vastu, et vabandust, ma ei oska väga portugali keelt. Tema vastas, et ma ei oska jälle inglise keelt ja rääkis edasi oma keeles...ei tea, mis ta mõtles, et ma sain 1 sekundiga nüüd keele selgemaks? Igatahes, lõpuks meie portugaallasest kaasüürniku abiga sai selgeks, et tädi tahab läbi meie köögi rõdule minna ja sealt trepist alla, et midagi koristada. No ja siis ta läkski ja pärast, kui asi tehtud, veel tänase meid...

Juhtum 3. Gaasiarvestusmees.

Avame Jutaga ukse, seal seisab mees, puutetundlik telefonijublakas käes, ütleb midagi ja siis jääb meile otsa vaatama. Me jälle kordame, et me ei oska portugali keelt ja ei saa aru. Tema näitab käega meie uksest sisse, siis osutab oma puutetundliku vidina peale, kus on mingid numbrid ja lahtrid...mkm, no ei saa aru, mis ta tahab. Siis ta ütleb, et oodake, ma räägin aeglaselt. (Misasja?) Siis mina pakkusin välja, et toon sõnastiku...otsib mulle sõna (3 minutit vähemalt otsis) ja leidis sõna 'business'. See ei viinud kuhugi. Juta läks juba läpaka järgi, et google translate abiks võtta ja siis me kuulsime tema jutuvadina keskelt neid sõnu: cozinha (köök), gas, numero. See oli gaasiarvestusmees, kes pidi köögis korraks ühed numbrid järgi vaatama. Tal läks meie pärast 1 minuti asemel 10 minutit. Lahkudes veel laiutas käsi...Me ei osanud muud teha, kui naerda.

Juhtum 4. Kuri tädi.

Tädi, kes nimetas ennast maja administraatoriks, ütles meile, et mis te teete üldse siin Portugalis, kui keelt ei oska. Selle peale ütleksin ma oma portugali keelse lemmikväljendi: Meus Deus (issand jumal)!

On ka olnud vähemvärvikaid tegelasi, küll telekamehi, kes üritavad mingit paketti pähe määrida, kui niisama eksinuid...aga eks see teebki elu põnevaks ja loodetavasti saame neist juba varsti aru ka. 

Miks aga on siin nii palju inimesi (sealhulgas ka noori), kes ei oska üldsegi inglise keelt? Meie portugaallasest residentsinaaber ütles, et enamus noori jätavad juba 15-aastaselt kooli pooleli, et raha teenima hakata.