Tükike siit ja teine sealt...

Käes on jaanuarikuu viimane päev, seega just parim aeg võtta kokku selle kuu sündmused, kuhu kuuluvad õhtusöögid, peod, uued inimesed, õppimine, kontsertid, kokkamine ja mis kõik veel.

Jaanuari alguses kutsus meie sõber André meid kontserdile, nimelt portugali keelset rokki kuulama. Kartsime, et tegu on raju rokiga, kus kõik hüppavad näpud püsti lava ees. Aga kus sa sellega...koht oli hoopiski üsna viisakas ja inimesed istusid ja kuulasid head muusikat. Hea see tõesti oli. Pärast saime bändipoistega veel mõne sõna juttu ka rääkida ja pilti teha. Kui meid, kui eestlasi tutvustati, hõiskas üks bändiliige meile 'Tere'! Olime Jutaga pahviks löödud...tuli välja, et ta oli Eestis käinud kunagi....

Bändi nimi on Cinza ja mõned muusikapalad on üleval siin: http://www.myspace.com/projectocinza

No kas pole mitte kompud!

Vahepeal tuli isu midagi magusat teha...

Kaerahelbeküpsised Eesti moodi

Sai ka kõrvitsakooki proovitud, aga sellega juhtus nii, et sai otsa enne, kui pilti jõudsin teha. Muidugi jään ma aga oma kokkamistulemuste poolest alla peakokk Jutale ja tema porgandipirukatele, peedikotlettidele, püreesuppidele ja mis ta kõik veel mul siin ära ei küpseta!!!

Kuigi ma õhtu jooksul poolest jutust aru ei saanud ja ülejäänud poole oletasin, on hispaanlastega väga tore koos aega veeta! Tegelikult läheb portugali keelega ka kõik ainult paremini, lihtsalt segatuna hispaania keelega on natuke keeruline. 

Tagasi päikesemaal...

Jõulud ja aastavahetus kallil kodumaal mööda saadetud, on hea tagasi päikselises Portugalis olla...

Siit ma jälle tulen, Portugal !!!

Jutaga on meil plaan natuke oma patareisid laadida pärast vihmasest ja sombusest Eestist tagasitulekut. Nii otsustasime iga päev jõe ääres päikesevanne võtmas käia...tänane päev oli aga eriline, sest uksest välja astudes istusid meie kodupargi puude otsas papagoid! See oli vahva vaatepilt. Rohelised sinaka peakesega papagoid lendasid oksalt okasale ja sõid puu viljasid. Mul tuli igatahes küll naeratus näole, varem olen neid ikka ainult puuris kiledalt säutsumas näinud. Kui võimalik oleks, ma vahetaks kõik Eesti varesed nende ilusate linnukeste vastu välja...

Ola!

Portugalis ei tule jõuluvana mitte saaniga, vaid...

...hoopis langevarjuga!

Pai Natal

Ja lund ka ei ole, hoopis lehed langevad:

Lissabon detsembrikuus! Folhas!

Katsi ja Juta jõulud Lissabonis

Lissabonis on küll 20 kraadi soojem, kui Eestis ja päike ei kavatsegi pilve taha minna, aga ega siis jõulud pidamata jää. Meil Jutaga on isegi päkapikud käinud...

Teise advendi hommikupannkoogid

Jõulueelne live kontsert Hard Rock Cafe's

Leidsime linna pealt ühe kuuse ka!

Boas festas! Häid jõule!

Ja mida siis portugaallased jõuludeks söövad?
Kuivatatud ja soolatud tursk on siin traditsiooniks.

Bacalhau

Magustoiduks leiab praegu igast poest vikerkaarevärvilist puuviljadega kuningakooki.

Bolo Rei

Aga mina igatsen ikkagi verivorste pohlamoosiga...ja kõiki neid kalleid inimesi, kes mind jõuluks koju ootavad... :)

Kunstisaalis, kunstisaalis....

Pühapäevad mööduvad tihti meil muuseumites ringi käies. Meil on justkui nagu juba traditsiooniks kujunenud: hommikul pühapäevapannkoogid sisse ja muuseumisse! See nädal võtsime ette minna meremuuseumisse. Kui nüüd aus olla, siis see väga huvitav ei olnud. Mulle tundusid kõik need laevad ja nende purjed ühesugused ja neid oli seal mitmeid kümneid. Lõpuks ujusid juba silme ees ka laevad...

Museu de Marinha

Isegi kuju peale on jäädvustatud meremehele iseloomulik 'tuulest viidud' habe

Aga siis sattusime Belemi kultuurikeskusesse ja kus seal oli alles vägev näitus! Brasiilia kunstnik Vik Muniz - tema piltide huvitavusest saavad aru ka need, kes muidu kunstist lugu ei pea. Kindel see!

Kalamarjast portree

Pildi pealkiri: Kaks lehma

Kuigi teadsime, et Vik Muniz'i fotomaalidest paremaid me täna kindlasti ei näe, otsustasime siiski ka teised sealolevad näitused üle vaadata. Ja nii ma leidsingi oma lemmikpildi, mis võttis mu lausa sõnatuks. Siin see on:

Võib-olla on asi minus, aga ma tõesti ei näe midagi (Ad Reinhardt'i, Abstract painting)

Ja siis leidsime Jutaga ühe toreda ruumi, kus fotosessiooni teha:

Tore päev oli ja mis siin ikka, ühele meeldib üks, teisele teine. Peamine on ikka see, et kunst on kunstis kunsti näha!

Feliz aniversario!

Vahepeal juhtus selline väike intsident, et ma sain 22-aastaseks. Kui kell lõi täpselt südaööd ja käes oli 9. november, seadsime sammud peo poole. Kuna sadas vihma ning bussid enam nii hilja ei käinud, pidime minema jalgsi. Koht, kuhu läksime, oli meie jaoks uus, seega ei leidnud me seda kohe üles. Lõpuks andsime alla ja küsisime esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt. Ta ütles, et muidugi ta teab, kuhu minna. Nii me siis astusime kolmekesi koos kolm sammu ja olimegi kohal. Aitäh! Kohale jõudes olime Jutaga läbimärjad. Mu kingad olid nii läbi vettinud, et tahtsid iga sammuga jala otsast ära lennata.

Teekond peole...

Pidu polnud just suurem asi: meie tuba on ka suurem, kui see diskoteek. Paar korda kasteti meid üle õllega ning klubi tualettruumis jäime oma jutustamisega ühele eestlasele vahele. Olime just parasjagu kirumas, et küll ikka mõned lasevad endale imelikke näomaalinguid teha (nimelt oli tegemist glow party'ga, kus enamikel olid näo peale mingid triibud joonistatud, mis siis klubivalgustuses helkisid). Oihh...

Ülejäänud sünnipäev möödus ühte huvitavat kooki süües, mille nimeks Madeira meekook. Seda jätkus ka järgmise päeva sünnipäeva järelpiknikuks. Kook maitses pisut nagu suur pehme piparkook, kus olid sees kuivatatud puuviljatükid ja peal röstitud mandlid.

Bolo de mel - seda süüakse just jõulude ajal

Piknik pargis

Kuigi viimased päevad polnud just kõige lahedamad nii juhtumiste, kui ilma poolest, siis kurvaks Lissabonis muutuda küll võimalik pole. Hommikul uksest välja astudes ja kooli poole minema hakates, tulevad vastu rõõmsameelsed ja naeratavad mustanahalised meile 'tere hommikust' soovides. Iga päev saame kooli kenade valvuripoiste tervituste ja naeratuste osaliseks. Poest tulles lehvitab meile meie kodukohviku teenindaja ning ka kodupoe omaniku pikk ja natuke paksuke poeg muudkui aga tervitab. Puuviljapoetädi on meie lemmik, iga kord lausub meile: Ola, meninas! (Tere, tüdrukud). Vahva!

Espichel' i poolsaar

3. novembril toimus ühe siinse aine raames õppereis Espichel'i poolsaarele, et loengutest õpitud ja nähtud taimeliike ka päris looduses näha. Juba hommikul vara hakkasime väikese instituudi vanakooli bussiga Lissabonist väljapoole sõitma. Natuke sõidetud, tegime peatuse, et teeäärset taimestikku uurida. See, mis järgnes, tuli üllatusena: meie reis oli kestnud vaevalt tund aega, kui edasine kava nägi ette peatust ühes kohvikus, kus siis tund aeg kohvi ja saiakesi süüa. Naersime oma ette, et kas selline siis näebki välja portugalipärane õppereis.

Juta proovis kõige populaarsemat kohvi - väike ja väga kange espresso "Bica"

Edasine teekond viis meid mere äärde poolsaarele. Taimi oli seal palju ja väga huvitavaid...aga neid meil küll polnud aega vaadata...

 

Võimsad lained

Kursakaaslased

Arrabida looduspark:

Igatahes oli see üks parimaid päevi siiani, sest saime üle pika aja linnast loodusesse. Vihma sadas ka tellimuse peale - ainult siis, kui bussiga sõita oli vaja.

Saime ka uutmoodi puuvilja poovida - maasikapuu, portugali keeles 'medronhos'. Väga head olid, kui ikka tee ääres mõni puu juhtus olema, lendas terve kursus sinna sisse sahistama.
Portugali taimestiku kohta ütleksin nii palju, et kui ei tea, ära puutu. Läksin mitu korda esmamulje järgi pehmet taimekest katsuma, pärast tulin saba jalge vahel torkest valutava näpuga tagasi...

Maasikapuu vili