Vahepeal juhtus selline väike intsident, et ma sain 22-aastaseks. Kui kell lõi täpselt südaööd ja käes oli 9. november, seadsime sammud peo poole. Kuna sadas vihma ning bussid enam nii hilja ei käinud, pidime minema jalgsi. Koht, kuhu läksime, oli meie jaoks uus, seega ei leidnud me seda kohe üles. Lõpuks andsime alla ja küsisime esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt. Ta ütles, et muidugi ta teab, kuhu minna. Nii me siis astusime kolmekesi koos kolm sammu ja olimegi kohal. Aitäh! Kohale jõudes olime Jutaga läbimärjad. Mu kingad olid nii läbi vettinud, et tahtsid iga sammuga jala otsast ära lennata.
 |
| Teekond peole... |
Pidu polnud just suurem asi: meie tuba on ka suurem, kui see diskoteek. Paar korda kasteti meid üle õllega ning klubi tualettruumis jäime oma jutustamisega ühele eestlasele vahele. Olime just parasjagu kirumas, et küll ikka mõned lasevad endale imelikke näomaalinguid teha (nimelt oli tegemist glow party'ga, kus enamikel olid näo peale mingid triibud joonistatud, mis siis klubivalgustuses helkisid). Oihh...
Ülejäänud sünnipäev möödus ühte huvitavat kooki süües, mille nimeks Madeira meekook. Seda jätkus ka järgmise päeva sünnipäeva järelpiknikuks. Kook maitses pisut nagu suur pehme piparkook, kus olid sees kuivatatud puuviljatükid ja peal röstitud mandlid.
 |
| Bolo de mel - seda süüakse just jõulude ajal |
 |
| Piknik pargis |
Kuigi viimased päevad polnud just kõige lahedamad nii juhtumiste, kui ilma poolest, siis kurvaks Lissabonis muutuda küll võimalik pole. Hommikul uksest välja astudes ja kooli poole minema hakates, tulevad vastu rõõmsameelsed ja naeratavad mustanahalised meile 'tere hommikust' soovides. Iga päev saame kooli kenade valvuripoiste tervituste ja naeratuste osaliseks. Poest tulles lehvitab meile meie kodukohviku teenindaja ning ka kodupoe omaniku pikk ja natuke paksuke poeg muudkui aga tervitab. Puuviljapoetädi on meie lemmik, iga kord lausub meile: Ola, meninas! (Tere, tüdrukud). Vahva!
